Vana kasiino Kopli tänaval

Nad kohtusid öösel, hämaras ruumis. Ruumis, mida varasemalt oli aastaid kasutatud sõltuvuse tekitamiseks ja/või ärakasutamiseks, kuid mida nüüd hoopistükkis pidudeks välja üüriti. Antud pidu polnud aga tavaline pidu. Oh ei, mitte mingil juhul. Seekordne pidu taastas vana kasiino au ja uhkuse: alkohol voolas ojadena, kaardipakid olid tulises kasutuses, siin-seal vedeles þetoone. Þetoone, mida algul ettemääratud kogustes ja ausalt fikseeritud võitude eest, hiljem aga üha suuremeelsemalt ja täiesti oma suva järgi loopis rahva sekka Kristjan.

Imbi sai kõige esimesed eelnimetatud þetoonid. Siis, kui kõik veel reeglite järgi käis. Või noh, mis reeglid need ka olid. Polnud õiged mängudki, rohkem selline pullitegemine. Tõeline mäng sai hoo sisse hiljem ja järgis hoopis teistsugust reglementi.

Pidu hakkas lõppema

Vähemalt pool tolle õhtu kasiinokülastajatest oli juba koju läinud, tantsupõrand tühjenemas. Ja siis tundis Kristjan, et vajab kedagi. Ta ei teadnud veel, keda. Ei teadnud ka, et õige inimene on sealsamas. Aga ometi tundis. Ja kutsus blondi tütarlapse tantsima. Imbi ka ei teadnud. Ja siis nad tantsisid, vallutasid terve põranda. Kõik teised olid kas magama läinud või tagusid niigi hämara urka veel hämaramates nurgatagustes kaarti.

More Bounce to the Ounce

Kristjan läks isegi nii julgeks, et kasutas kaasavõetud võimendust oma lemmikmuusika mängitamiseks ja keerutas selle taktis Imbiga tantsupõrandal.



Aga nagu pidudele kombeks, sai ka see maagiline õhtu ühel hetkel läbi. Imbi jäi appi koristama, kuni Kristjan kaaskannatajaid autoga mööda linna laiali vedas. Ilma mantlita. Novembris. Mantlitaskus olid dokumendid, koduvõtmed ja rahakott, aga keegi ei teadnud nimetet sinelist midagi. Kristjan oli paanikas, Imbis hakkas tärkama kaastunne.

… ja Imbi ei salli Kristjani tumerohelist Bugatti mantlit tänase päevani.